Ise olen ka hakanud
imestama kui lihtsaid asju teen, huvitav kas asi on selles, et peale aastaid
harjutamist tunduvad kõik asjad lihtsad või söögi tegemine ongi lihtsalt väga
lihtne tegevus, ainuke asi, mis aega nõuab on välja mõelda, mida teha.
Viimasel ajal võib jääda mulje, et ma oleksin nagu köögist võõrandunud, postitusi blogisse ei tule nii palju kui varem. Siiski see nii ei ole, tegelikus on täiesti vastupidine. Mulle tundub, et olen juba kööki sisse kirjutatud.
See tort on suurepärane
võimalus külmikusse, ootamatute külaliste tarbeks, midagi eriti head
meisterdada. Lihtne teha ja maitseb suurepäraselt nii suurtele kui väikestele
sööjatele. Tegin antud tordi ka omale sünnipäevaks.
Mõnikord on nälg
ootamatult majas ja vaja kiiresti söök lauale panna. Eriti juhtub seda
Piimaprintsessil, et maailma lõpu nälg on nüüd ja kohe. Ühel sellisel päeval
sündis see väga maitsev ja kiirelt valmiv roog, mida nüüdseks mitmel korral teinud.
Maiustades tihti kreekerite, maapähklivõi ja banaanidega tuli nagu meelde, et mingisugune kook oli ka selles ooperis. Viimasel ajal kõik maitsvad asjad on olnud liiga lihtsad teha, aga seda enam tasub ette võtta ja maiustada lihtsalt niisama. Küpsiseid röstisin hoopis pannil, kuna polnud ahju mida kasutada.
Soojade ilmadega võib vabalt eladagi ainult jäätise peal. Miks mitte!? Igal juhul usun, et keegi ära küll ei ütle sellest üli maitsvast kooresest šokolaadijäätisest. Valmistamine on aga liiga lihtne.
Toidu tegemine ongi lihtne ja tore, kõige keerulisem on lihtsalt välja mõelda, mida ma süüa sooviksin. Edasi on kõik juba käkitegu. Niisiis peale välja mõtlemist, tuleb lihtsalt tegema hakkata ja maitsemeeltel seda retke juhtida lasta.
Ühel hetkel tuli lihtsalt idee, et maapähklivõid saab kindlasti ise ka teha. Uurisin ja välja tuli, et see on maailma kõige lihtsam ettevõtmine üldse. Nii ma sellesse lõksu langesin. Tegelikult puhast maapähklivõiet ma nii väga ei jumaldagi, aga kui olin selle šokolaadiga ühte patta ajanud, siis muutus see lihtsalt maailma kõige paremaks vahepalaks ja maiuseks. Valmis kraamiga maiustades tuli mulle kohe meelde minu vanaisa. Tema oli kõige suurem magusa sõber üldse; trühvlitort (Saare Leiva tehtud) lihtsalt sellepärast, et tahaks magusat nüüd kohe, ei olnud harv juhus. Lisaks oli tal alati üks purk šokolaadi-pähklikreemi aknalaua peal, kui magusa isu tuli, siis oli alati käepärast võtta. Isegi siis, kui vanaisa lahkus, seisis poolik magusa purk veel tükk aega aknalaual omal kohal...
Palju aastaid tagasi proovisin ka teha ise jäätist enam vähem sama retsepti järgi, aga siis jäi kuidagi rasvane maitse suhu pärast söömist. Seega ei teinud väga kaua aega. Nüüd aga retsepte sirvides leidsin selgituse, miks see selliseks jäi. Lihtsalt vahukoort ei tohi alguses liiga palju vahustada. Super maitsev on sidruni jäätis koos piparmündiga(mis on eluaeg mu lemmik olnud). Nii nad jäätises kokku said. Retsepti sain siit. Seekord ei olnud mul riivi, siis lihtsalt tegin noaga väga õhukesed viilud sidrunikoorest ja hakkisin peenemaks. Ja konserviavaja puudus ka, selle jaoks leidsin terariistad, millega augud purki tegin ja tassi kohale välja nõrguma jätsin. Lahendamatuid olukordi pole.
On asju, mida armastan jäägitult. Üheks selliseks on karamell ja iirised. Rohkem seletusi ei olegi tarvis - ehk nii nad koogiks said, korduvalt ja saavad tõenäoliselt veel.
Tegin hiljuti metssea liha puu küttega
ahjus. Linnas ei taha seda tegu väga ette võtta, sest see on paras raiskamine (minu meelest) ning tulemus ei ole kunagi nii hea kui vanaemal. Seega panin maitsestatud liha
köetud ahju ja järgmise päeva lõunal oli veel kergelt leige, ning väga mõnusalt
pehme, lausa lagunes kondi küljest lahti. Seega nüüd võtsin ette pardikoivad, mida
elektripliidiga küpsetades ei suuda samuti ülemõistuse head tulemust saavutada. Ei
pidanud pettuma, väga super maitsvad said. Püüan olla loominguline vastavalt olukorrale ja kasutada seda, mida saab.
Suvi on minu jaoks alanud, see tähendab, et kolisime suvilasse ära. Väljakutseks siin ja võimaluseks on puu küttega pliit. Pliidi peal pole mingi küsimus asju valmistada, aga ahjus, see on juba natukene teine ooper. Eriti kui oled pikalt harjunud kasutama ahju, millel määrad ära temperatuuri ja aja ning ise tegeled saja muu asjaga, kuni helini, mis ütleb, et ahjus valminud roog on valmis. Puukütega ahju kasutades, pead koguaeg kõrval olema ja jälgima, kuidas küpseb, kui palju puid juurde panna, mis kell ahju panid jne. Seega tegemist kui palju. Sellegi poolest kavatsen ahjuga sel suvel paremini sõbraks saada ja kõiksugu koogid ikkagi seal valmis saada. Liha küpsetamiseks on see muidugi super jällegi.
Nõges on selle kevade teema olnud juba pikemalt. Alustades nõgeseteega kuni pestoni ja nüüd siis koos kartuliga kotletina. Lisaks panin neid kuivama, et jahvatada jahuks ning panna tulevikus mõne maitsva küpsetise sisse. Head asja ei saa liiga palju olla. Hea lihtne toit ja väga kerge teha.
Esmalt proovisin järgi tavalise hummuse valmistamise ja kuna see oli väga maitsev ning üli lihtne, siis tahtsin proovida ka punapeediga versiooni. Olin nimelt ühel üritusel näinud, et poest saab seda osta, aga minu poodides seda pole müügil olnud, nii ei jäänud lihtsalt muud üle, kui ise valmis teha. Retsepti leidsin siit. Muidugi ei olnud poest ka tahhiinit saada, uurisin järgi mis see sisaldab ja kuidas teha ning ausalt oli palju lihtsam see ise teha, kui poest otsima minna.